Lõpetad eine ja tunned, et kõht on liiga täis, raskustunne rõhub ja tead, et läheb veel mõnda aega, enne kui olemine taas kergemaks läheb. Kõlab tuttavalt? Või oled kuulnud, et peaksid toituma tasakaalustatult ja ei tea, kuidas see praktikas välja peaks nägema? Või ehk oled imestanud, miks tabab sind pärastlõunasel ajal väsimus või hirmus magusaisu või, mis veel hullem, mõlemad korraga!? Kui jah, siis võib sulle tõhusaks abiks olla taldrikureegli järgimine.
Kõlab nagu tuttavalt…
Taldrikureeglist on räägitud palju, kuid sageli jääb selle järgimine igapäevaelus siiski unarusse. Taldrikureegel ei ole aga sündinud tühjalt kohalt ja on tegelikkuses lihtne ning kuldaväärt abivahend, et enda toidukorrad ja toidulaud tervikuna paremasse tasakaalu viia. Ei mingeid loobumisi toiduainetest, ei mingeid toidukoguste kaalumisi, vaid lihtsalt üks vana hea reegel.
Taldrikureegel näeb ette, et põhitoidukordadel peaks piltlikult poole taldrikust täitma erinevad värsked ja/või hautatud köögiviljad, veerandi taldrikust süsivesikurikkad toiduained, nagu näiteks kartul, riis, tatar, ning veerandi valgurikkad toiduained, näiteks kala, liha, muna, kodujuust või sootuks kaunviljad.
Mida imet see taldrikureegel siis teeb?
Esiteks tähendab reegli järgimine sageli ka mitmekesisemat toiduvalikut, sest see sunnib taldrikule lisama erinevamaid elemente, sealhulgas sageli vaeslapse ossa jäävaid köögivilju. Reeglit järgides saab toidukorrast piisavalt energiat tegutsemiseks, aga samal ajal ka piisavalt valke ja toidurasvu ning ka erinevaid mikrotoitained, mida keha heaks toimimiseks hädasti vajab.
Teisalt ei ole aga tähtis üksnes see, mida taldrikureegli järgimine annab, vaid ka see, mida see aitab ära hoida. Süües kõhu täis kõigest kehale vajalikust, hoiab taldrikureegli järgimine ühtlasi söömast kõike seda, mis on ülearu. Kaval, eks?! Piisav kogus köögivilju taldrikul tähendab muuhulgas seda, et kõht saab täis ilma, et tekiks tahtmine liialdada nö raskema kraamiga – võtta veel üks ports pastat või veel tükk liha. Ja kui kõht tundubki taldrikutäit lõpetades veel tühjavõitu, võib võtta lisa, kuid ikka samu taldrikureegli proportsioone järgides.
Just liigne kogus süsivesikuid, toidurasvu ja/või valke toidukorral koormavad keha ja nii ongi pärast einet kohal väsimus ja raskustunne, mida ei tee meeldivamaks teadmine, et toidust saadud üleliigne energia ei lähe kusagile mujale kui keha rasvavarudesse. Paradoksaalsel kombel võib taoline toekas eine tuua kaasa ka kiirema näljatunde tekkimise, sest suurem ports süsivesikuid kõigutab kõrgustesse ka veresuhkru taseme, millel on seejärel kombeks reaktsioonina langeda väga madalale ja tekitada himu uue suutäie järele. Seega aitab taldrikule lisatud piisav portsjon köögivilju täita kõhtu endale liiga tegemata, pakkudes boonusena ka laia valikut vajalikke toitaineid, mis muidu saamata jääksid.
Väike hoiatus süsivesikute pelgajale…
Mõnikord – eriti kui soovitakse kaalunumbril silma peal hoida – jäetakse toidukorrast välja hoopiski süsivesikuallikad ning süüakse üksnes salatit ja liha. Ka see lähenemine annab sageli kiire vastulöögi, sest hädasti süsivesikuid vajav keha käivitab üsna pea häire ning võid leida end võitlemas tugeva isuga, sageli millegi magusa järele. „Süüdi“ võib suuresti olla söömata jäänud leivaviil või muu süsivesikurikas lisand lõunalaualt. Süsivesikuid ei tasu niisiis peljata, kuid nendega tuleks olla taldrikureeglile kohaselt mõõdukas.
Seega, et tunneksid end hästi, järgi taldrikreeglit ja anna kehale toidukorral kõike, mida see vajab. Nii on sul piisavalt energiat tegutsemiseks, su kõht püsib täis ja oled rikkaliku toitainete valikuga pakkunud endale parimat hea enesetunde ja tervise toetamisel.
